Mait Laas (1970) on produtsent, stsenarist, kunstnik ja režissöör . Ta õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis kunstiõpetuse erialal ja näitejuhtimise lisaerialal. Diplomitööks tundus ainuvõimaliku lahendusena ühendada kunstiõpetus näitejuhtimisega, seega kirjutas Laas animaloo ja läks sellega nukustuudiosse, kus anti lahkesti kaamera ja filmilint. Valmis lamenukk- ja klaasimaalitehnikas viieminutine “Ja õitseski…” (1993). Diplomi sai Mait Laas cum laude. 1993-1994 tudeeris ta aasta Viini Kujutavate Kunstide Kõrgkoolis audiovisuaalset meediat (professor Peter Weibeli meistriklass) ja Viini Goethenistlikus Kunstikõrgkoolis kunstifilosoofiat. Õpingud jätkusid 1994–2001 Tallinna Pedagoogikaülikooli magistrantuuris kunstiteaduste erialal. Tema magistriväitekirja „Visuaalse teadvuse dünaamika” (juhendajaks füüsikaprofessor Reet Priiman). Aastal 1995 asus Laas tööle Nukufilmis. Esimeseks suuremaks tööks kujunes koos Hardi Volmeriga tehtud ümarnukk- ja piksillatsioonitehnikas päkapikulugu „Keegi veel” (1997). Seejärel hakkas Laas iseseisvalt filme lavastama. Valmis segatehnikas eksperimentaalfilm „Päevavalgus” (1998) ning lastefilm „Tulelaeva kulid” (2001). Edu on saatnud prestiižika Oberhauseni lühifilmifestivali peapreemia võitnud nukufilmi „Teekond Nirvaanasse” (2000), mida on näidatud rohkem kui 40 festivalil. Teine suurem tunnustus tuli animeeritud dokumentaalfilmiga „Aja meistrid“ (2008), mis on pühendatud Eesti nukufilmi pioneeridele Heino Parsile ja Elbert Tuganovile. 2013 jõudis ekraanile maailmas teadaolevalt esimene täispikk 3D nukuooper “Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu”. Mait Laas on osalenud oma töödega paljudel kunstinäitustel ja performance’itel. Tema initsiatiivil on tegutsenud animatsiooni töötoad lastele Põltsamaal, Rakveres, Tallinnas, Tartus, Jõgeval, Riias ja Rostockis. Kirjandusliku rühmituse 14 NÜ liige.
